Selles blogipostituses võtan kokku geenitehnoloogia üle peetava debati põhiküsimused ja arutlen vajaduse üle kaasaegsete hindamiskriteeriumide järele, mis on vastuolus traditsiooniliste eetiliste vaatenurkadega.

Kaasaegne kontekst – ellujäämisest elukvaliteedini

Tänu külluslikule toidule ja meditsiini edusammudele elab tänapäeva inimkond palju jõukamat elu kui varem. Nende muutuste tulemusel on elu põhiküsimused nihkunud küsimuselt „Kuidas me ellu jääme?“ küsimusele „Kuidas me hästi elame?“. Inimesed on nüüd huvitatud enamast kui lihtsalt nälja vältimisest; nad otsivad võimalusi elada pikka ja tervet elu ilma haigusteta ning lisaks viise oma vaimsete ja intellektuaalsete võimete parandamiseks. Nii nagu toidulisandite võtmine ja treenimine on saanud igapäevaelu osaks, on ka sotsiaalse edu saavutamine õppimise ja enesetäiendamise kaudu muutunud tavaliseks.
See huvi laieneb loomulikult ka nende lastele. Enamik vanemaid loodab, et nende lapsed ei jää oma eakaaslastest füüsiliselt ega vaimselt maha ning nad püüavad neid juba varasest east alates range hariduse ja hoolitsuse abil kasvatada „peaaegu täiuslikeks“ inimesteks. Kuid kõik inimesed ei alusta samast punktist. Samal ajal kui mõned lapsed sünnivad silmapaistvate füüsiliste ja intellektuaalsete võimetega, seisavad teised silmitsi raskustega kaasasündinud puuete tõttu. Selle tasakaalustamatuse tõttu ei saa vanemad jätta muretsemata oma laste saatuse pärast alates nende sünnist.
Just sel hetkel pakub tänapäevane biotehnoloogia võimsat lahendust. Geenitehnoloogia võimaldab meil teatud määral määrata „sünnitingimusi” – moduleerides teatud tunnuseid või vähendades haiguste tõenäosust. Seetõttu pole geenitehnoloogia enam ulmekirjanduse valdkond, vaid seda arutatakse realistliku võimalusena.

Sandeli kriitika olemus

Kogukonnaeetika või teoloogia vaatenurgast lähtuvad kriitikud on geenitehnoloogia suhtes tugevat muret avaldanud. Üks selline vaatenurk käsitleb geenitehnoloogiat inimliku ülbuse väljendusena, väites, et katsed kaasasündinud tingimusi kunstlikult muuta on moraalselt problemaatilised. Nad väidavad, et maailma raamistiku kunstlik manipuleerimine tekitab eetilisi tagajärgi, mida inimesed ei suuda taluda.
Teine oluline kriitikapunkt on see, et geenitehnoloogia tekitab mälestusi eugeenikast. On mure, et kui teatud võimete või tunnuste valimine muutub laialt levinud, võib see taastoota inimõiguste rikkumisi ja diskrimineerimist ning võib lõpuks viia süsteemini, mis tõrjub sotsiaalselt haavatavaid inimesi. Samuti on välja toodud, et surve vanematele oma laste „täiustamiseks“ võib viia kõrvaltoimeteni, nagu ADHD või vaimuhaigused, süvendada probleeme, nagu narkomaania, ja suurendada sotsiaalseid kulusid.
Lõpuks on mure, et geneetiline modifitseerimine süvendab konkurentsi, mis viib karmima sotsiaalse hierarhiani. Hoiatus on, et kui võimete erinevusi võimendatakse ja tehnoloogia abil fikseeritakse, muutub konkurents ägedamaks ning selle tulemusel võib ühiskond nihkuda veelgi halastamatuma valikumehhanismi poole.

Sandeli argumentide vaidlustamine

Sandeli kriitika on intuitiivselt veenev, kuid see sisaldab mitmeid olulisi vastuolusid. Esiteks eristab Sandel teraapiat ja täiustamist, vaadeldes teraapiat positiivsena, kuid kritiseerides täiustamist kui instrumentaliseerimist. Teraapia on aga sisuliselt ka maailma „raamistiku“ muutmise akt. Haiguse ravimine hõlmab sekkumist loomulikku seisundisse ja selle muutmist; kui seda hinnata üksnes kriteeriumi „asjade aktsepteerimine sellisena, nagu nad on“ alusel, ei erine see millegi poolest väitest, et peaksime haige lapse hooletusse jätma.
Lisaks, kuigi Sandel kritiseerib tervise instrumentaliseerimist, on raske eitada, et tervis ise on pikka aega toiminud vahendina mitmesuguste eesmärkide saavutamiseks. Inimesed hoiavad oma tervist, et elada mugavamalt ja kauem, ning seda peetakse sotsiaalselt õigustatud eesmärgiks.
Teiseks võib seos eugeenikaga olla liiga lihtsustatud kriitika. Evolutsioonilisest vaatenurgast on elusorganismid põlvkondade jooksul arendanud välja omadusi, et oma keskkonnaga kohaneda. See on asjade loomulik kord, et kohanemiseks ebasoodsad omadused kaovad, samas kui soodsad omadused püsivad. Inimesed ei ole lihtsalt looduslikud loomad, vaid sotsiaalsed loomad; parema sotsiaalse kohanemisvõimega isendid kipuvad nautima paremaid tingimusi. Geneetiline modifitseerimine võib olla vahend selle kohanemisprotsessi kunstlikuks kiirendamiseks ja see ei pruugi tingimata kaasa tuua ainult negatiivseid tulemusi.
Kolmandaks, vanemate liigsest treeningust tulenevaid füüsilise vigastuse või vaimse pinge probleeme saab vaadelda geenitehnoloogia loogikast eraldi. Kui füüsilisest ja vaimsest ebaküpsusest tulenevaid probleeme saab ennetada, saab vähendada ka sellest tulenevaid sotsiaalseid kulusid ja kahju. Teisisõnu, kui raske puudega sündinute arv oluliselt väheneks, väheneksid tõenäoliselt ka sotsiaalhoolekande kulud, hoolduskoormus ning sotsiaalse tõrjutuse ja kuritegevuse sihtmärgiks langemise oht.
Neljandaks, ümberhindamist vajab ka eeldus, et geenitehnoloogia on vaid konkurentsi tihendamise vahend. Tulemused sõltuvad tehnoloogia levikust ja regulatiivsest raamistikust. Kui võimete erinevused väheneksid, võiks traditsiooniliste hierarhiate vajadus nõrgeneda ning see võiks hoopis olla lähtepunktiks muutustele, mis edendavad võrdsust ja sotsiaalset harmooniat.

Eetilised ja sotsiaalsed kaalutlused ja järeldus

Pikka aega on elu puudutavaid küsimusi tõlgendatud religioossete ja teoloogiliste vaatenurkade kaudu. On mõistetav, et mõned kriitikud mõistavad geenitehnoloogia hukka teotsentrilise eetika alusel. Kuid tänapäeva ühiskonnal on piirid keeruliste teaduslike ja tehnoloogiliste küsimuste käsitlemisel ainult teoloogiliste standardite abil. Nagu Nietzsche märkis, kontekstis, kus traditsioonilised teotsentrilised väärtused on allakäigu teel, peame looma uue eetilise raamistiku, mis kajastaks ratsionaalsust ja praktilisi tagajärgi.
Geenitehnoloogia hindamisel on vajalikud järgmised praktilised ja kaasaegsed kriteeriumid. Esiteks, kas see rikub üksikisiku väärikust ja inimõigusi? Teiseks, kas see tugevdab mehhanisme, mis süvendavad sotsiaalset ebavõrdsust? Kolmandaks, kas see minimeerib eeldatavaid kõrvalmõjusid ja riske ning hindab objektiivselt sellest tulenevaid sotsiaalseid kulusid? Neljandaks, kas see saab edendada avalikku hüve tehnoloogilise kättesaadavuse ja regulatiivsete raamistike kaudu?
Kokkuvõtteks võib öelda, et geenitehnoloogia on tehnoloogia, mis pakub nii riske kui ka võimalusi. Tingimusteta keelustamise või valimatu heakskiidu asemel vajame arutelu, mis kaaluks õiglaselt eeliseid ja riske ratsionaalsete ja ilmalike kriteeriumide alusel. Traditsioonilisi eetilisi intuitsioone austades tuleb kehtestada mõistlik ja läbipaistev poliitika ja eeskirjad hindamisraamistiku kaudu, mis võtab arvesse praktilisi tagajärgi tänapäeva ühiskonnas.